| dc.description.abstract | Lastekaitse on eriline avalik süsteem, mis kaitseb lapsi väärkohtlemise eest. Riigiti on lastekaitse ülesehitus erinev, kuid kõik selle toimingud on avalik-õiguslike teenustena õiguslikult reguleeritud, sest kätkevad sekkumist kõige isiklikumasse – vanemlusse ja pereellu. Mõnikord tuleb vanemate loodud kasvukeskkond kahtluse alla seada ning abistada vanemaid kas koduteenustega või paigutada laps asendushooldusele.
Riikides, kus järgitakse lapse õiguste konventsiooni (LÕK), on lastekaitse õigusliku korralduse juhtpõhimõtteks lapse parim huvi (LÕK, artikkel 3.1) ning sellest lähtudes teevad oma otsuseid ka lastekaitsetöötajad. Last mõjutava mistahes otsuse puhul on esmaseks kaalutluseks lapse parim huvi. Iga otsus peab asetuma lapse eetilisse eluilma – teenima tema huve. Seeläbi muutub iga otsus väärtuseliseks: kõne all on just selle lapse kõige olulisema huvi asetamine kõrgemale kõigist muudest huvidest.
Konks on selles, ning see polnud saladus ka enne lapse parima huvi esiletõstmist LÕKis, et kuigi lastekaitsetöötaja ei või iial teada, mis oleks just selle lapse parim huvi, kuid igal juhul tuleb otsus teha selle vaimus. Mitte keegi ei suuda hoomata inimese kujunemist just neis oludes, seda, kes ta praegu on ja mis temast saab. Võime küll üsna veenvalt põhjendada vahetut tulevikku puudutavaid otsuseid, kuid lastekaitses tuleb teha ka kaugemale ulatuvaid otsuseid, mis mõjutavad lapse arengut ja tervist kogu lapsepõlve ning kauemgi. Selle paradoksi taga on asjaolu, et lapse parima huvi põhimõte on n-ö määramatu (Elster 1987; Mnookin 1973, 1985). Ei ole võimalik täpselt teada kõikmõeldavaid huve, mis võivad lapsel olla või tekkida, ning puudub ka eetiline võti, mis aitaks eristada parimat huvi tähtsuselt järgmisest. Selle artikli eesmärk on selgitada, et lastekaitsetöötaja ei tohi otsustada üksinda, eriti hoolduse korraldamise ja koduteenuste küsimustes. | en |
